Keha ja Meel
Somaatilised tajupraktikad
Mis on kehameel? Somaatilise all mõistetakse üldjuhul kehalist ja seda kui vastanduvat vaimsele või meelelisele. Et aga täna on pigem oma elujõudu näidanud holistiline (terviklik) lähenemine inimesele, siis tunneme meditsiiini kaudu rohkem terminit psühhosomaatiline kui vaimse ja kehalise ühisus: psühhosomaatilised haigused, mis saavad alguse mõtteviisisist ja väljenduvad keha olekus. Somaatilised praktikad on kui kompleksharjutused, mis edendavad mõlemat poolt: keha ja meelt nendevahelise seose kaudu. Kas psühholoogiline on alati ka tajumuslik?
Pigem mitte. Taju on küll täna liigitatud psühholoogiliseks nähtuseks, so. objektiivse tegelikkuse peegeldumine teadvuses tervikliku meelelise kujundina, mis tagab mõjurite äratundmise ja identifitseerimise. Aga siin ongi juba erinevus, me tunneme ära vahel midagi, mis annab meile taipamise, ilma, et suudaksime seda sõnastada, identifitseerida. Küll aga suudame seda kasutada just tänu nendesamade kehameeleliste tehnikate varasemale harjutamisele. Tajumuslik ei pruugi alati luua informatiivset kujundit vaid näiteks hoopis emotsiooni.
Filosoofias mõeldakse taju ehk meeltetaju all ümbritseva maailma teadvustamist meelte abil. Rääkides kehameelest ja tajutehnikatest, rõhutab kehameel tajumuslikku tunnetuse poolt, mis ühendab meelelist mõistmist keha kaudu. Tunnetus võib kõlada taas ebamäärase mõistena, kuid ometi on see teatud valdkondades selgelt määratletav mõiste. Näiteks muusikas kestab paus kuni dirigent selle lõpetab ja viimane teeb seda tunnetuse kaudu: rütm ei luba kauem pausi pidada. Sama teeb näitleja: nüüd ja mitte kauem ei jaksa saal hinge pidada.
Termin kehameel on eestikeelne vaste levinud ingliskeelsele terminile bodymind. Samal ajal pööraksime tähelepanu mitte niivõrd ainult keha ja meele ühendusele anatoomia, bioloogia ja psühholoogia võtmes; kui pigem inimese terviklikkusele teatud kolmainsusena: füüsiline keha, psüühhika ja neid ühendav vaheala: taju. Me oleme harjunud mõistma meeli kui taju vahendeid: haistmine, nägemine, kuulmine, maitsmine ja kompimine. Tegelikkuses kasutame lisaks nt. ka distantsi hindamise oskust (kaugus objektist: nägemine, kuid mitte ainult), tasakaalu tunnetust (jalgrattasõit, peapeal seis, ujumine: keharaskuse tunnetus ja kaalu jaotamine), soojus, aja või kiiruse/liikumise taju ja ka tajudeta olek. Seda kõike toetavad ja teostavad teatud teadvuse erinevad olekud koostöös füüsiliste närviretseptoritega ning vahel ka sidekoe mikrolihastega.
Nagu hingamine – kopsude abil hingame sisse hapnikuga rikastatud õhku elutalitluse tarbeks, kopsudes transformeeritakse hapnik verre sisestatavaks (füüsiline) ning inimene tunneb uut energiat-elujõudu tulvavat (tajumuslik). See tõstab ta teotahet ja usku endasse (psühhosomaatiline).
On huvitav nüanss. Kui räägime meelest, siis kasutame veel lisaks näiteks ka väljendeid nagu meeldib/ ei meeldi, do you mind/ I don’t mind; meeleline, meeletu, meelas või ka mindful, out of mind, mindless jms. Need on kasutusel, et tähistada meie terviklikku olekut, seisukorda, kui soovite ning mis on nagu mentaalne ja faktipõhine, kuid samal ajal värvitud teatud emotsiooniga – ja annab omal moel olukorrale hinnangu, toimides enamasti omadussõnana.
Seetõttu võiks meie arusaam olla kehameel-mõistest samuti laiem: see on vahend, mis ühe või teise inimesele vajaliku muutuse sooritamiseks võtab appi kõik oma oskused, jäägu need mistahes valdkonda. Elades igapäevast rütmi, ei ole meil eriti vajadust selliselt ei oma elutegevuse osasid teadvustada ega ka neid ekstra jälgida. Isegi kui kasutame neid oskusi valdkondades, mis orgaaniliselt kehatööd kasutavad, seovad ja valdavad nagu näiteks sport, teater, tants, jooga aga ka mistahes looming vms.
Küll aga, kui toimimises tekivad häired või meil tekib vajadus/soov teatud piire ületada või teatud funktsioone tugevdada/täiustada, see vajadus ärkab. Olen oma elu jooksul sattunud päris intensiivselt tegelema ülalnimetatud aladega ning nendest tulenevad kehameelelised oskused ja väärtused on mind hiljem vägagi aidanud tugevdada näiteks meeskonnatöö või juhtimise oskusi, rääkimata otseselt tervisest. Kehameele praktikaid seostatakse sageli mingi maailmavaatega. Kui sihikindlus, järjepidevus, mõtte teravus, süvenemisoskus, fookuse juhtimine ja inspiratsioon on maailmavaade, siis sellega võib nõustuda.
Ühendades vaimu ja keha, viivad kehameele tehnikad, mida juhib soov, eristamisoskus ja tahtejõud, kogemuseni, mida saab ära tunda teadvuse ja/või keha muutuse kaudu üheaegselt nagu näiteks maratonijooksu, meditatsiooni või hingamisharjutuste puhul. Konkreetsete sammude äratundmise ja “salvestamise” kaudu (nt. kuidas keskenduda või kuhu keskenduda) on võimalik õppida, kuidas seda kogemust/tulemust hiljem korrata. Tajuvahendite kasutamise süsteemsus muudab selle tehnikaks ning tehnikaid omakorda on võimailk harjutada paremaks valdamiseks, et tõsta elu kvaliteeti.