Nullpunktipraksis (koosneb mitmest praktikast) on coachingu protsess, mida kasutatakse (enese)juhtimisoskuse tõhustamiseks. See hõlmab juhi teisenemist valeminast (lõksus hirmus, ahnuses, pahameeles ja reaalsuse moonutamises) autentseks minaks (mis on rikastatud andestuse, aktsepteerimise, tänulikkuse, kaastunde ja aususega).^[1] Sellise arengutreeningu tulemusena täpsustub juhi tegevuste eesmärk, juht muutub isetuks orienteerudes teiste teenimisele ning keskendudes tegutsemisele, suutes näha ühist eesmärki suuremas moraalses perspektiivis.[2] Bachkirova (2022) sõnastab isikuarenguteooria, mis põhineb teadmistele inimese Minast psühholoogiast, filosoofiast ja teistest distsipliinidest. Tema lähenemine on praktiline, kuna käesoleval materialismi ajastul ettevõtluses ja ühiskonnas toimuvate kiirete muutuste kontekstis ja kasvava sotsiaalse teadlikkusega suureneb üha enam soov täiuslikkusele. Selle tulemusena kogeb juht vajadust pühendumuse, seotuse ja transtsendentsuse järele. Allen ja Fry (2019) rõhutavad, et tänapäeval tajuvad juhid oma töös ka vaimset külge ja püüavad oma elus seda tahku suurendada, ning seda saab arengutreener toetada. [3] Selleks ongi välja arendatud Nullpunktipraksis.

____________________

[1] Vt. Fry and Nisiewicz, 2013; Nouwen, 2010; Delbecq, 2010. I [2] Isikuareng põhineb siin juhtide eneseanalüüsil, mida juhendab arengutreener. I [3] Samuti toetab isiklik pikaajaline Vipassana meditatsioonipraktika ja Dharma maailmavaade treeneri võimet olla kohal koos juhiga. Vt. Braham, Barbara J. “Executive coaching and the worldview of Vipassana meditators: A heuristic inquiry.” PhD väitekiri, Union Institute & University. Cincinnati, Ohio, 2006.