Lavastamine ja juhtimine: kuidas luua erakordne kliendikogemus?
Mida võiks (teenindus)ettevõtte juht õppida teatrilavastajalt Andrus Kotri pilgu läbi. Kommenteeritud versiooni artiklist Äripäevas 2024.
Kuidas tagada see, et kliendiga kokku puutuvad inimesed töötavad sama inspireerivalt ja pühendunult nagu näitlejad teatrilaval, kui loovad teatrielamust? – Selline küsimus oli mul mõttes, kui panin end kirja Tohver Studio lavastamise kursusele. Jagan allpool äratundmisi, mis kursust läbides tekkisid ja mida saab ettevõtte juhtimises praktiliselt kasutada ikka selleks, et suurepärast kliendikogemust pakkuda ja klientidelt aplaus ära teenida.
Enamik tarbijatele suunatud ettevõtteid loob tänapäeval kujutluslikku väärtust – miks muidu meeldivad tarbijale „Itaalia restoran,“ „Muhu leib,“ luksuslik hotell või spordiriided sloganiga „Just do it!“? Need paljuski kujutlusest koosnevad elemendid loovad klientidele reaalset väärtust, sest miks
muidu on inimesed nõus nende toodete eest maksma 2-3 korda kõrgemat hinda, kui standardse alternatiivi eest?
Ettevõtted kipuvad aga oma teenustele/toodetele lähenema pigem mehhaaniliselt, pidades enda konkurentsieeliseks ja kliente motiveerivaks teguriks „kvaliteeti“, mitte „kujutluslikku“ osa. Seega juhtub enamasti nii, et ettevõtte sisesed protsessid on üles ehitatud toote mõõdetava ja standardse kvaliteedi loomisele, mitte kujutlusliku kogemuse ülesehitamisele – mille kohta juhtidel puuduvad piisavad teadmised. Samas võiks just lavastuslikud põhimõtted võimaldada „kujutlusliku“ poole ülesehitamisele läheneda sama süsteemselt, nagu muudele mõõdetavatele protsessidele ettevõttes.
Eksplikatsiooni loomine aitab luua korra – vastates ühtlasi küsimusele, mida me siin teeme, miks ja kuidas?
Lavastaja poolt loodava eksplikatsiooni (lavastuse analüüsiv kirjeldus) eesmärk on kõigepealt lahti seletada etenduse „kujutluslik tähendus“ ning selle sõnum ja sellest lähtuv sündmuste loogika ning rollid. Mida laval tehakse ja milleks? – Analoogselt saab ka ettevõtte (teeninduse) juhtimisel luua vastava loogiliselt seotud joondava materjali. Ilma selleta tekib olukord, kus teenindaja kas a) juhindub mehhaaniliselt protsessi juhendist või b) käitub kliendiga lihtsalt oma parima äranägemise järgi. Reeglina viib see selleni, et kliendiga kokkupuutel jääb sooritus kesiseks ja ilmetuks ning esile ei tule ettevõtte väärtuspakkumise tugevad küljed.
Ettevõttes on küll enamasti olemas strateegia ja toodete/teenuste tehnilised kirjeldused, kuid harva on püütud lõpuni lahti selgitada, millistel motiividel kliendid neid tooteid ostavad – eriti mis puudutab sügavamaid psühholoogilisi mehhanisme – emotsioone, mõtteid, sotsiaalset kuuluvustunnet, eneseteostust ja fantaasiaid. Puudu on eksplikatsioonist, kuidas töötajad oma käitumisega tekitavad, võimendavad ja toetavad neid emotsionaalseid, sotsiaalseid ja muid mitte-tehnilisi vajadusi, mis klientidel on. See viib ebakõladeni tarbija ootuste ja teeninda/müüja poolt pakutava vahel.
Igal etendusel on alltekst, nagu ka igal teenusel
Alltekst koosneb tegelaste eesmärkidest, sisemistest soovidest ja ülesannetest nende realiseerimiseks, varjatud tähendustest, tegutsemise või tegevusetuse käigus tekkivatest emotsioonidest, tähelepanu objektidest, tõdedest ja usust nendesse või kõhklustest.
Ettevõtetes räägitakse enamasti vähe sellest, milline võiks olla toote või teenuse alltekst . Inimestel on erinevad vaatenurgad sellele. Ja seetõttu on nii mõnelgi töötajal päris raske sisse elada ja „tulemust tooma“ hakata, sest ta ei saa toimivale kirjutamata loogikale pihta. Selle selgitamise ja mõtestamisega peaks ettevõttes teadlikult ja pidevalt tegelema. Mis on meie sõnum?
Ettevõttes soovitakse enamasti, et klient kulutaks oma raha toote/teenuse ostmisele. Aga harvem mõeldakse tähendusele – miks peaks klient vahetama oma raha meie toote vastu, miks on meie toode nii hea ja mida peame selleks tegema, et klient seda mõistaks? Ning mida peaksime lisaks kvaliteedile, ka „kujutluslikus“ osas paremini tegema, et klientidele veelgi rohkem väärtust luua?
Kehastumiseks peab näitleja mõistma kuidas tegelane kujunes
Enda rolli tausta selgitamine aitab töötajal paremini mõista oma ülesandeid teenindusolukorras ja vastavalt käituda.
Sageli jäetakse teeninduses „rollisegaduse“ tõttu tegemata väikesed ja tüütud asjad, millel võib kogu kogemuse seisukohalt kliendi jaoks siiski olla suur tähendus.
Näiteks:
- miks on vaja klienti tervitades püsti tõusta – kui see on ebamugav endale?
- miks peaks kliendi saabumise üle olema siiralt hea meel, isegi kui klient saabub 5 min enne sulgemist?
Kogemused näitavad, et mehhaaniliste reeglite ning käskude-keeldudega ei ole sageli võimalik soovitut saavutada.
Et sellistes „dilemma“ olukordades valida kliendikeskne käitumine, on töötajal vaja mõista teatud lugu. Miks ta peaks nii käituma? Kellena täpselt ta peaks käituma? Millest neis olukordades juhinduda?
Tasub mõelda, millise loo me teeninduse või müügi inimesele tegelikult mõõdikute, boonustasude ja muude reeglitega loome. – Näiteks sidudes müügitöötaja tasu vaid müügitulemuse saavutamisega loome tõenäoliselt „müügihundi“, kes ei mõtle vajalikul määral sellele, milline on kliendi rahulolu paari kuu pärast või kas klient ettevõtet ka hiljem usaldab. Sest „pärast“ ei kuulu tema loo juurde.
Igal tegelasel on peamine ülesanne ja tegevusliin nagu ka heal teenindajal.
Teeninduses on uuel inimesel sageli keeruline mõista, kuidas ja mida ta kujuteldava kogemuse ja emotsiooni loomise mõttes tegema peab.
Juhil pole töötaja pikemaks väljaõpetamiseks reeglina liiga palju aega, ja kolleegide selgitused on eripalgelised. Protsessijuhendid ütlevad küll paremal juhul mida teha, aga ei selgita seejuures detaile – ning emotsioonidest või motiividest pole seal juttu. Sama kehtib mitte ainult teenindaja vaid iga meeskonnaliikme kohta: kõik peavad loodavat väärtust ja sõnumit ühiselt mõistma ning jagama.
Näitleja teatris vajab vastavat ühist arusaama ja töötab selle nimel tõsiselt, et mõista kuidas tema karakter suurde pilti panustab ja mis päriselt on tema ülesanne antud loos. Analoogselt peaks ka ettevõtte juht töötajatele selgitama ettevõtte väärtuspakkumist ning milline on iga töötaja roll vajalike emotsioonide ellu kutsumisel. Ehk siis teenindaja peaks oskama mõista ja edasi anda „allteksti“ lisaks tootekirjeldusele. Oskama lugeda ridade vahelt. – See mis sinna kirjutatud on, peaks omakorda haakuma klientide vajadustega ja peegeldama ettevõtte unikaalset konkurentsipositsiooni.
Näitleja/ töötaja tuleb kaasata lõpplahenduse väljatöötamisse, lavastaja/juht siin üksi hea tulemuseni ei jõua.
Teenindussituatsiooni kõrvalt vaadates näeme-kuuleme sageli, et teenindaja käitub „kohatult“ – paremal juhul jätab see kliendi kergelt hämmeldusse, halvemal juhul viib ametliku kaebuseni. Üks põhjus selliseks lati alt läbi jooksmiseks on teenindaja puudulik motivatsioon hetkes. Teenindaja ei pinguta, et 80% rolli kohaselt käituda – lastes selle asemel oma tavapärasel käitumismaneeril välja paista. Unustades ära oma rolli ja vastava käitumise.
Samas on naiivne arvata, et juhid pole oma tiimi pühendumuse tasemega kursis. Küll on aga juhid selles olukorras sageli kimbatuses, kas ja kuidas seda parandada? – Seega on lavastamise näitel hea teada, kui kõrge peab olema töötaja normaalne pühendumuse ehk kehastumise tase „rolli“ minekuks, et suurepärast kogemust pakkuda. Kui see jääb madalamaks, siis pole ka mõtet suurepärast kliendikogemust oodata.
Traditsiooniliselt on just „standardsele kvaliteedile“ suunatud juhtide seas laialt levinud uskumus, et kirjutades ettevõttes täpselt ette protsessid või veelgi täpsemalt lausa scriptid, õnnestub tagada see et töötajad ka just nii käituvad. Unustades ära, et iga teenindaja toob inimesena kaasa omad tõekspidamised ja nägemuse, mida ta soovib ka ellu rakendada, selleks et end mitte robotina tunda ja laval/tööl särada.
Teatri analoogi silme ees hoides on lihtne mõista, kuhu see viiks – kui näitlejale protsessi-paindumatusega haiget teha, kui näitlejat mitte kaasata, kui temas isiklikku loomingulist energiat ja nägemust summutada, siis lõpptulemuseks on mitte-elutruu ehk lausa piinlik etendus vaatajate jaoks.
Siiski on palju juhte, kes usuvad mehhaanilisse lähenemisse teenindussektoris ja ei näe vajadust enamaks. Olgu selleks siis töötajale teatud vabaduse võimaldamine, kaasamine, julgustamine ning samaaegselt ka ühise vastutuse loomine läbi jagatud situatsiooni analüüsi ja plaanide loomise.
Hea näitleja/teenindaja läheb nii rolli sisse, et 80% tema teadvusest on tegelase rollis ja vaid 20% on teda ennast.
Näitlejale tuleb siin appi pealisülesanne, mida see või teine tegelane tahab, mis on ta eesmärk.
Teiseks võib lisaks ebapiisavale pühendumusele takistuseks olla see, et juht pole suutnud teenindajale selgeks teha, millist rolli ta täpselt täitma peab erinevates situatsioonides – kuidas töötaja käitumine toetab ettevõtte väärtuspakkumist. Sageli eeldatakse, et töötaja suudab killustatud juhendite põhjal ise taibata, kuidas peaks ühes või teises situatsioonis käituma. Juhid loovad küll tootekirjeldusi, protsessi kirjeldusi ja ka standardeid – aga ei loo karakteri (tegelaskuju) kirjeldusi, ega ülevaadet sellest, milliste emotsioonide ja sõnumite loomine kliendile ja ettevõttele kõige enam väärtust toob.
70% lavastuse edust määrab ära näitlejate/teenindajate valik
Mitte iga näitleja taust ja loomupärased omadused ei ole sobivad igaks rolliks. Ehk siis lavastamise kogemused ütlevad, et näitleja/töötaja „mehhaanilise“ muutmise/arendamise protsess ei ole teatris sageli tulemuslik. Selleks, et teeninduses vajalikku kogemust tekitada, tuleb leida töötaja, kellel on selleks teatud loomupärased eeldused. Näiteks naudingule suunatud luksuskauba vs. kiirtoidu müümine; või ka kiire tempoga kaubandus vs. puhkusele suunatud hotell.
Inimlikust aspektist ja nii mõnestki juhtimisteooriast lähtuvalt kipume sageli juhina läbi sõrmede vaatama, kui mõni teenindaja ei suuda klientidele planeeritud kogemust pakkuda, lootes, et kui töötajaga rääkida ja teda koolitada, siis asjad muutuvad. Kogemused teatri valdkonnast aga kinnitavad, et pigem see nii ei tööta. Antud etendusse mitte sobiva teenindaja väljavahetamisega ei ole mõtet liiga pikalt viivitada, muidu on kogu tükk rikutud klientide jaoks.
Enesekeskne näitleja/teenindaja blokeerib ära palju võimalusi
Näitleja enesekesksus piirab õppimis- ja arenguvõimet laval tegutsemiseks, ning on liigselt konkureeriv. Kui näitleja/teenindaja on enesekeskne, on tal pigem keeruline võtta vastu tagasisidet lavastajalt/juhilt/kolleegilt või ka koolitajalt. Rääkimata sellest, et tal on raske tajuda kliendi poolt tulevaid peeneid signaale.
Kogenud, kuid enesekeskne töötaja, kes on õppinud kliendi-situatsioonidega hästi toime tulema, võib olla takistuseks meeskonna sooritusele, sest piirab tiimi kui terviku arengut. Töötades vastu muutustele – mitte sellepärast et muutus ei meeldi, vaid lihtsalt sellepärast et see ei lähtu temast ja ei pruugi olla talle isiklikult mugav. Samuti pole keeruline mõista kui „puine“ paistab kogemus kliendile, kui teenindajal puudub vajalik vastuvõtlikkus õrnadele signaalidele.
Füüsilise ruumiga luuakse alus emotsionaalsele dünaamikale
Sageli alahinnatakse praktikas atmosfäärielementide mõju kliendi kogemusele. Porine sissepääs, jääga kaetud parkla või inetud kunstlilled võivad kergesti aluse panna halva kogemuse dünaamikale. Näiteks jäine parkla paneb kliendis idanema mõtte ja tunde, et siin majas pole külalised oodatud ja nende heaolust päriselt ei hoolita. Või siis räpane sissepääs tekitab mõtte ning esmamulje, et siin toimetavad lohakad ja hoolimatud inimesed. Teatris suhtutakse aga lavastuse ruumi ülima tähelepanuga, sest just selle abil pannakse alus emotsioonide tekkimisele.
Kompositsiooni elemendid loovad kooskõla, või lõhuvad selle
Kõik lavastusse kaasatud objektid (kujundus ja rekvisiidid) ja ümbrus (valgus heli) võimaldavad muuta kogemuse kompositsiooni – suhete dünaamikat ja rütmi, pikkust, rõhuasetust. Elemente tuleks hinnata tervikliku kogemuse seisukohalt. Kas nad toetavad põhisõnumit ehk siis ettevõtte väärtuspakkumist?
Ettevõttes jääb kliendiga suheldes kujutlusliku/suhtelise/emotsionaalse kompositsiooni loomine valdavalt teenindaja teha. Kuigi objektid on teatud määral teenindajale ette valmistatud ning juhendeid/soovitusi ette räägitud, on tegelik suhtlussituatsioon piisavalt keeruline ja dünaamiline, et ka parimad plaanid viltu läheks.
Juhi ülesanne peaks olema teenindajate jälgimine teenindussituatsioonis, et mõista kuidas töötajad elemente kasutavad, millist kogemust seega loovad, ja kuidas peaks elementide kompositsiooni ja sooritust korrigeerima. See omakorda eeldab, et juht istub keset saali – nagu lavastaja proovides või dirigent orkestri ees. Kui juht on end füüsiliselt isoleerinud teenindus-salongist või situatsioonist, siis tegelikult puudub tal vajalik ülevaade kompositsiooni parandamiseks ja seega kipub klientide poolt tajutud kogemus lonkama hakkama.
AUTOR
Andrus Kotri
Kliendikogemuse juht
Andrus Kotri on töötanud enam kui 15 aastat kliendikogemuse ja teeninduse juhtimise valdkonnas. Andrus on nii juhi kui konsultandina eest vedanud erinevate ettevõtete teekonda kliendikogemuse parendamiseks ja kliendirahulolu tõstmiseks. Andrus Kotri on kaitsnud doktorikraadi kliendikogemuse juhtimisest Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas 2011 aastal.